Aune Valk: omaosalusest ja võrdsusest kõrghariduses

Tuleb tõdeda, et ehkki räägime kõrghariduse võrdsusest kui väärtusest, pole meil kunagi olnud tõenduspõhist terviklikku strateegiat selle saavutamiseks. Tasuta kõrghariduse puhul seati võrdne ligipääs eesmärgiks, kuid seda ei saavutatud, kuna õppetoetuste reform jäi poolikuks, kirjutab Aune Valk ERRi arvamusportaalis.  

Keset suurt suve puhkenud diskussioon kõrghariduse rahastuse tulevikust on väga vajalik ja mul on suur rõõm, et ka üliõpilaste hääled selles kõlavad (vt „Karl Lembit Laane: järjekindlalt tasulise kõrghariduse poole“ ja „Tudengite eestkõneleja: tasuline õpe vähendab kõrghariduse atraktiivsust. Selline süsteem ei ole jätkusuutlik“). 

Eesti Üliõpilaskondade Liidu asejuht Lennart Mathias Männik väidab, et tasuta kõrgharidus suurendab ühiskonna sidusust ja annab noortele võrdsed võimalused. Laane märgib, et Eestis on ligipääs (tasuta) kõrgharidusele üks ebavõrdsemaid Euroopas ning kaotavad need, kes elavad maal ja kelle emakeel pole eesti keel. 

Joonistub välja vastandlik pilt. On ilmne, et tasuta võimalus pole tegelikult mingi võrdsuse garantii: paljud seda kasutada ei saa, sest ligipääs kõrgharidusele on piiratud, ja osa neist, kes saavad, peavad ikka raskustega võitlema, et suure töökoormuse kõrvalt tasuta õppida. 

Tasuta asjad tagavad võrdsuse vaid näiliselt ja nende nimel pingutavad need, kes hüvest ise enim kasu saavad: kõrghariduse puhul sotsiaal-majanduslikult paremal järjel olevad võimekad eestikeelsed linnanoored, kes ise ülikooli pääsenud. 

Ma ei keskendu tasulise kõrghariduse miinustele ja plussidele, vaid võrdsuse saavutamise eesmärgile, mis ikka ja jälle tõstatub, kui kõrghariduse eest maksmisest juttu on. 

Kõrghariduse võrdsuse takistuseks ei saa mitte ühtlane ja mõõdukas omaosalus, vaid selleks on meie praegune vajaduspõhise õppetoetuse süsteem, mis on üks minimalistlikumaid Euroopas. Mõne aasta taguste andmete põhjal kulutasime Eestis üliõpilaste finantstoele avaliku sektori hariduskuludest neli protsenti, Euroopa Liidus oli see keskmiselt 19 protsenti ning Skandinaavias ja Hollandis, kus on Euroopa parimad süsteemid, umbes 30 protsenti. 

Sellise toetussüsteemiga on tasuta kõrgharidus küll näiliselt võrdselt ligipääsetav, kuid tegelikult soosib neid, kelle jaoks pole õppetoetus kriitilise tähtsusega ja kes ei pea õppimiseks ise suure koormusega tööl käima. 

Ka mulle meeldivad tasuta asjad, eriti kõrgharidus. Kui meil oleks Põhjamaade rikkus, maksusüsteem ja heaoluriik kõigi oma hüvedega, sh selliste tudengitoetustega, mis aitavad ka vaesematel inimestel tasuta kõrgharidusest osa saada, võitleksin ka mina selle säilimise eest. 

Eesti praeguses majandusolukorras, mis ähvardab kõrghariduse rahastuse taas aastateks külmutada (nägime seda ja selle tagajärgi aastatel 2017–2022, kui majanduses oli väga hea aeg), ning arusaamas, et vähemalt lähiaastatel pole reaalne võtta kasutusele tudengite toimetulekut võimaldavat toetussüsteemi, oleks kuritegelik mitte arutada selle üle, mis Eesti kõrgharidusest saab. Teiste variantide hulgas tuleb arutada ka võimaliku administreerimistasu üle, mille tõstatas ühe lahendusena haridus- ja teadusministeerium. 

Kui kõrghariduse rahastuse mustade pilvedega tuleviku kaardil on kolm võimalust, valiksin mina neist viimase. 

Esiteks, kõrghariduse kvaliteedi allakäik, mis halvendab kõigi üliõpilaste olukorda, raiskab nende ülikooliõppele pühendatud aega ning viib suurima tõenäosusega Eestist minema just kõige võimekamad ja nõudlikumad noored. 

Teiseks, märkimisväärses mahus kõrgharidusele ligipääsu piiramine, mis vähendab tervikuna Eesti konkurentsivõimet (see on eraldi pikk jutt, kui palju kõrgharituid ühiskond vajab, aga oleme OECD riikide hulgas kõrgharitute osakaaluga keskmisest madalamal) ning võrdsust, kuna takistab nende ligipääsu, kel on varasemate astmete ebavõrdsuse tõttu nõrgemad teadmised ja riigieksamitulemused. 

Kolmandaks, omaosalusega kõrgharidus koos laenu- ja toetussüsteemiga, mis võimaldab muu hulgas mingis mahus õppemaksu tasumist. 

Selle oht on, et pered, kel pole kõrgharidusest saadava kasu kogemust, ei riski võtta laenu, et seda investeeringut teha. Kui praegusele tasuta süsteemile heidetakse aga ette seda, et enamiku üliõpilaste vanemad on kõrgharitud (vanemas põlvkonnas on meil enamikust riikidest rohkem kõrgharidusega inimesi), siis paljudel neist võiks olla võimekus toetada oma laste õpet vähemalt bakalaureuseastmes samas mahus kui lasteaias. 

Mina näeksin ka sellel väärtust, kui kogu võimalik tudengite omaosalus läheks toetussüsteemi loomiseks, mis aitaks just neid, kel vajadus kõige suurem, ja võimaldaks tasandada ebavõrdsust, mis praeguses tasuta, aga väikeste toetustega süsteemis olemas on. 

Kui jätkame olemasoleva süsteemiga, kus õpe on tasuta, aga enamik üliõpilastest töötab, petame iseennast. Seejuures pole otseselt probleem töötamises, sest enamiku riikide üliõpilased töötavad väikese koormusega või suviti. Meie olukorra häda on selles, et 70 protsenti üliõpilastest töötab ka õpingute ajal suure koormusega – keskmine töötav tudeng töötab 28 tundi nädalas. Suur koormus, 22 tundi nädalas, on ka 22–24-aastastel noortel, kes üldiselt ei ole tulnud ülikooli pere ja töö kõrvalt. Need andmed pärinevad 2023. aasta Eurostudenti uuringust. 

Kõrgharidusel on kaks poolt. Suurt vaimset pingutust nõudvat kvaliteetset õpet pole mõtet pakkuda tööst väsinud õppijale (hea, kui ta üldse kohale jõuab) ja vastupidi. Kui kõrghariduse kvaliteet käib rahastuse vähenemise tõttu alla, ei soovitaks mina noortel oma väärtuslikke aastaid sellele kulutada. 

Eurostudenti uuringu 2020. aasta aruande järgi tunneb kolmandik õpingute kõrvalt töötavatest üliõpilastest, et töötamine põhjustab õpiraskusi. Üle 20 tunni nädalas töötavatest tudengitest tunneb õpiraskusi juba 60 protsenti. Mõlema näitajaga oleme uuringus osalenud riikide seas esikohal. 

Ka Triin Lauri, Kaire Põdra ja nende väliskolleegid kinnitavad värskes uuringus, millesse kaasati neli riiki, et ülikooliõpingute katkestamist saab vähendada, toetades kõige haavatavamaid rühmi, kui seejuures väheneb töötamise vajadus. Õppetasude suurusel ei olnud seevastu nende uuringus katkestamisega seost. 

Kui rääkida veel võrdsetest võimalustest kõrghariduses, siis oleks kõige enam kasu madalama sotsiaalse staatusega peredest pärit lapsi toetavast poliitikast haridussüsteemi alumistel tasemetel, ennekõike lasteaias ja kooli alguses. Madalam staatus võib seejuures seisneda väiksemas sissetulekus, vanemate vähemas hariduses, rändetaustas, muus kodukeeles, linnast ja koolidest kaugel elamises vm. 

Praegune Eesti alusharidus toetab võrdsust, see on laialt avaliku hüvena pakutav ja võrreldes teiste riikidega suures mahus toetatud süsteem, kus abivajajad saavad ka omaosaluse maksmiseks kompensatsiooni taotleda. Seeläbi on osalus alushariduses, mis pole ainult lastehoid, vaid kus lapsi õpetavad kõrgharidusega spetsialistid, Eestis laiaulatuslik. See on suuresti ka Eesti hea hariduse vundament. 

Jah, see on kallis, nagu näitab Jaak Aaviksoo koostatud Eesti hariduskulude aruanne, aga minu arvates väärt iga senti (välja arvatud vahest mõni liiga kallilt ehitatud lasteaiahoone kohas, kus kümne aasta pärast on pool maja tõenäoliselt lastepuuduse tõttu tühi). 

Kõige kriitilisem koht meie hariduse võrdsuses on minu hinnangul alghariduses, kus on säilinud Euroopas ainulaadne – ja paljudes riikides keelatud – süsteem, et osa koole võtab lapsi vastu katsete alusel. "Igasugune varajane selektsioon on teaduskirjanduse põhjal tõestatult haridusõiglust kahjustav," viitavad Kaire Põder, Triin Lauri ja Andre Veski raamatu "Kas Eesti PISA on viltu?" kokkuvõttes. 

Kõrghariduse võrdsuse eest seisjad peaksid võitlema ennekõike koolikatsete ja eliitkoolide vastu. Seal luuakse alus ebavõrdsusele, mis väljendub edasistes võimalustes ja mille tagajärgi kirjeldab Karl Lembit Laane Tartu Ülikooli riigiteaduste õppekava vastuvõtukomisjoni töö kogemuses. 

Tuleb tõdeda, et ehkki räägime kõrghariduse võrdsusest kui väärtusest, pole meil kunagi olnud tõenduspõhist terviklikku strateegiat selle saavutamiseks. Tasuta kõrghariduse puhul seati võrdne ligipääs eesmärgiks, kuid seda ei saavutatud, kuna õppetoetuste reform jäi poolikuks. 

Varasem süsteem, kus nõrgemate tulemustega sisseastujad pidid oma õpingute eest maksma ja mille juurde paljud tahavad tagasi pöörduda, oli kõike muud kui võrdset ligipääsu toetav. Selles süsteemis pidid juba alguses ebavõrdsemas olukorras olevad noored maksma rohkem, et üldse õppima saada. 

Toetan väga Toomas Asseri mõtet, et on tarvis laia arutelu, et jõuda ühise arusaamiseni, mida kõrghariduselt tervikuna ootame ja vajame. 

Loodan väga, et tahame vähemalt kolme asja. Ennekõike on tähtis kvaliteet, millel on – nagu ülal viitasin – kaks tahku: ülikooli õppetase ja õppija pühendumus. Teiseks on oluline lai ja võrdne ligipääs, mis ei tähenda ainult tasuta haridust. Kolmandaks on tähtis seegi, et saaksime neid hüvesid nautida eesti keeles. 

Kui debatid peetud, tuleb otsida tõenduspõhiseid lahendusi, sh rahastuse puhul. Ka rahastuse vaates on juba varem tõdetud, et valikuid on kolm – suur osalus, tasuta haridus ja väike kogumaksumus riigile –, aga korraga saab neist valida ainult kaks.